Endospoor

Endospoorid on grampositiivsete bakterite uinunud, vastupidavad ja mittepaljunevad struktuurid. Neid moodustavad peamiselt Firmicutese hõimkonna bakterid.^[1] Nimetus "endospoor" tuleb kreekakeelsetest sõnadest endon ja spora. Endon tähendab millegi sees olema ja spora tähendab seemnesarnast vormi. Endospooride moodustumist põhjustab enamasti toitainete nappus.

Endospoorid suudavad ellu jääda keskkonnas, kus toitained puuduvad. Nad on erakordselt vastupidavad ka muudele ebasoodsatele keskkonnatingimustele, näiteks UV-kiirgusele, kuivusele, kõrgele temperatuurile, väga madalale temperatuurile ja desinfitseerivatele ainetele. Tavalised antibakteriaalsed ained, mis hävitavad vegetatiivsete rakkude seinu, endospoore ei kahjusta.^[2]

Endospoorid võimaldavad bakteritel olla uinunud olekus sajandeid, isegi miljoneid aastaid. Kui keskkonnatingimused muutuvad uuesti soodsaks, suudab endospoor taas ennast muuta aktiivseks paljunemisvõimeliseks rakuks.^[3]

Endospoorid sisaldavad bakteriaalset DNA-d, ribosoome ja suurel hulgal dipikoliinhapet. Dipikoliinhape on spoori-spetsiifiline keemiline aine, mis aitab endospooridel end hoida soikeseisundis. See kemikaal moodustab ligi 10% spoori kuivkaalust.^[4]

Kõige rohkem leidub endospoore vees ja mullas. Erinevad mikroorganismid võivad moodustada keskkonnatingimuste halvenedes spoore või tsüste, kuid endospoorid on neis ebasoodsates tingimustes kõige resistentsemad. Endospoore moodustavatel grampositiivsetel bakteritel on väike G+C sisaldus (guaniini ja tsütosiini paare on DNA-s vähe võrreldes adeniini ja tümiini paaridega).^[4]